Olen praeguseks umbes 2,5 nädalat teadnud, et olen rase ja vaikselt hakkab kohale jõudma. Kui muidu olen suht rahu ise ja naljalt ei muretse, siis raseduse ebakindlus on ikka mõjutanud küll. Olen paarile sõbrannale ka juba rääkinud rõõmusõnumist. Lähtun sellest, et räägingi neile, kellele niikuinii südant purustaks kui miskit viltu läheks. Pigem on sisemine hirm, et oleks vaid kõik korras ja läheks kenasti. Püüan endale sisestada, et lõpuks lähebki nii nagu minema peab, ega see minu muretsemine midagi muuda. Mõttel on jõud ja hakkan vaikselt vabamalt võtma, aga see teadmine, kui valus isegi nii varajase raseduse kaotus olla võib, ikka hirmutab. Mina olen üks selliseid, kellel ammu lapsenimed valmis mõeldud ja kohe kindlalt olen alati teadnud, et tahan tütart. Daniel ka tahaks tüdrukut, nii et saime kohe naerda, et kindlasti nüüd saame hoopis poisi. Mul tegelt paar aastat juba poisi nimi valmis olnud, omast arust leidsin nii armsa nime, mis Austraalias pole üldse levinud, aga ...