Olen praeguseks umbes 2,5 nädalat teadnud, et olen rase ja vaikselt hakkab kohale jõudma. Kui muidu olen suht rahu ise ja naljalt ei muretse, siis raseduse ebakindlus on ikka mõjutanud küll. Olen paarile sõbrannale ka juba rääkinud rõõmusõnumist. Lähtun sellest, et räägingi neile, kellele niikuinii südant purustaks kui miskit viltu läheks. Pigem on sisemine hirm, et oleks vaid kõik korras ja läheks kenasti. Püüan endale sisestada, et lõpuks lähebki nii nagu minema peab, ega see minu muretsemine midagi muuda. Mõttel on jõud ja hakkan vaikselt vabamalt võtma, aga see teadmine, kui valus isegi nii varajase raseduse kaotus olla võib, ikka hirmutab.
Mina olen üks selliseid, kellel ammu lapsenimed valmis mõeldud ja kohe kindlalt olen alati teadnud, et tahan tütart. Daniel ka tahaks tüdrukut, nii et saime kohe naerda, et kindlasti nüüd saame hoopis poisi. Mul tegelt paar aastat juba poisi nimi valmis olnud, omast arust leidsin nii armsa nime, mis Austraalias pole üldse levinud, aga võta näpust! Kui mul onul aprillis poeg sündis, siis muidugi sai tema nimeks ei miski muu kui Remi! Uskumatu! Vaatasin viimase aja eesti statistika üle ja selgus, et Remi on tõesti sealmaal üsna populaarne nimi. Mainisin juba ammu Danielile, et kui tulebki poiss, siis suure tõenäosusega jääb vaene laps nimetuks, sest rohkem ilusaid poiste nimesid mina küll ei suuda välja mõelda :D Tahan kindlasti, et nimi kõlaks mõlemas keeles ja poleks liiga levinud. Olen oma enda nimega väga rahul ja just eriti meeldib mulle, et see pole väga laialt levinud.
6. Detsembril suri mu vanaisa. Kuigi ta oli 88-aastane ja tervis üsna vilets, oli see siiski üsna ootamatu. Vanaisa nakatus koroonasse ja oli paar päeva juba haiglas olnud, aga arstid olid just teada andnud, et näitab paranemise märke. Kahtlustan, et kui ma poleks rase olnud, oleks võib-olla isegi Eestisse sõitnud. Raske oli nii kaugel eemal olla, tundes nii suurt koduigatsust. Kahju, et ei jõudnud meie rõõmusõnumit vanaisaga jagada. Ei teagi, kas suurest koduigatsusest või raseduse isudest, aga mind valdas mingi kohutav koduste söökide maania. Tegin piima-aedviljasuppi ja riisi-piimasuppi, endal akna taga tõeline Austraalia südasuve leitsak. Eluski pole vist piimasuppi niimoodi nautinud!
Trenni ma sel nädalal üldse teha ei tahtnud. Jõudsin ühe korra ratast sõita ja sellega asi piirdus. Emotsionaalselt olin üsna läbi ja veetsin enamus aja perega Facetime’s. Füüsiliselt ka mingit jaksu polnud. Muidu ma ikka hakkan trenni igatsema kui pole mõnda aega saanud minna, aga võtsin täiesti vabalt ja kuulasin oma sisetunnet.
Comments
Post a Comment