Olen vist varem ka põgusalt maininud, et kui rasedus kulgeb komplikatsioonideta, siis tavaliselt esimesed 20 nädalat käiakse perearsti vastuvõtul, kes saadab ultrahelidesse ja vereproovidesse ja kuhu iganes veel vaja on, edasi suunab arst rasedad kohaliku haigla sünnitusosakonda. Mul tegelt oli viimane kord natuke kurb ka kui arst teatas, et nüüd ongi aeg haigla juures hakata käima, sest mul lihtsalt on nii tore arst. Samas natuke valmistas põnevust ka see uus etapp! Esimeseks haigla vastuvõtuks olin 24+2. Panin juba vaimu valmis, et kindlasti ootan pool päeva oma aega, aga vaevalt olin saanud maha istuda, kui juba kutsuti mind edasi. Minuga tegeles vanemapoolne ämmaemand Veronica, kellest lausa õhkus vanaemalikku hoolitust. Istusin seal ja mõtlesin, et huvitav kui palju beebisid tema-ealine ämmaemand on maailma aidanud. Vastuvõtt kokku võttis mingi poolteist tundi ja enamus sellest vastasin küsimustele ja täitsime igasugu ankeete. Kogu raseduse vältel olen igal vastuvõtul uriiniproovi
Kui väikevenna oli lennukile pandud ja pisarate saatel tagasi kodumaale saadetud, otsustasime juhust kasutada ja iga-aastasele rasedus-beebi messile minna. Meil siin pidevalt mingid messid toimuvad, aga see oli mul endal esimene kord päriselt kohale minna ja oma silmaga üle vaadata. Sissepääs tasuline ($10), valikus oli kas laupäev või pühapäev. Mõtlesin juba õudusega, et seal on kindlasti megapalju rahvast ja mul saab ruttu mõõt täis, aga tegelikult pidasin päris hästi vastu. Pakuti tõesti kõike - mööblist/kärudest/turvatoolidest kuni mänguasjade, toidu, esmaabikursusteni välja. Tasuta nänni keegi väga ei jaganud, aga suht igal pool sai auhinnaloosis osaleda. Eelkõige oli mess väga informatiivne - igasugu infovoldikuid jagati lahkesti. Veel mulle hirmsasti meeldisid minikursused - osalesime beebi esmaabi, massaazi ja turvalise magamiskeskkonna loengutes. Viimane oli huvitav just seetõttu, et tegelikult on see aastaid juba mu enda töö suur osa, kuigi mina olen seda oma klientidele siia