Roosamanna

Kaheksandaks nädalaks (12 detsember) oli ultraheli aeg kirja pandud. Peamine mõte oli ikka, et oleks vaid kõik ok! Ja no väike lootus, et võiks ju kaksikud olla! Ultrahelitädi leidis meie väikse oa kohe üles ja näitas ekraanil, appi meie uba tuksub! Äpi järgi on kaheksandaks nädalaks loode umbes aedoa suurune, päris põnev on jälgida, kuidas igal nädalal võrdleme teda uue juurvilja või marjaga. Ja ube oli siiski üks, mida oligi arvata eksju. Raske on seda tunnet kirjeldada, kui keegi sulle ekraanil näitab, et sinu sees kasvabki imepisike loode. Muidu ei tunne ma ju peaaegu midagi.  Olin valmis igasugu õudusteks, mis sõbrannad kirjeldanud on - igahommikused oksendamised ja lõputu karu-uni. Praeguseni on mul suht lihtsalt läinud. Iiveldust on lihtne kontrolli all hoida kui söön regulaarselt, isu väga ikka pole, aga mis teha. Muidugi ei tunne ma end 100% hästi, aga siiani on kõik üsna leebelt läinud.  Uba tegi 167 lööki minutis! Tädi seletas veel veidi juurde, mis see udukogu ekraanil

Olen praeguseks umbes 2,5 nädalat teadnud, et olen rase ja vaikselt hakkab kohale jõudma. Kui muidu olen suht rahu ise ja naljalt ei muretse, siis raseduse ebakindlus on ikka mõjutanud küll. Olen paarile sõbrannale ka juba rääkinud rõõmusõnumist. Lähtun sellest, et räägingi neile, kellele niikuinii südant purustaks kui miskit viltu läheks. Pigem on sisemine hirm, et oleks vaid kõik korras ja läheks kenasti. Püüan endale sisestada, et lõpuks lähebki nii nagu minema peab, ega see minu muretsemine midagi muuda. Mõttel on jõud ja hakkan vaikselt vabamalt võtma, aga see teadmine, kui valus isegi nii varajase raseduse kaotus olla võib, ikka hirmutab.  Mina olen üks selliseid, kellel ammu lapsenimed valmis mõeldud ja kohe kindlalt olen alati teadnud, et tahan tütart. Daniel ka tahaks tüdrukut, nii et saime kohe naerda, et kindlasti nüüd saame hoopis poisi. Mul tegelt paar aastat juba poisi nimi valmis olnud, omast arust leidsin nii armsa nime, mis Austraalias pole üldse levinud, aga võta

Ikka veel on imelik mõelda, et ma olengi rase. Eks alguses kui sümpomeid ka pole, siis ongi harjumatu. Täna seda kirjutades olen 6 nädalat (6+5) ja kui väike iiveldus ja väsimus välja jätta, siis elu nagu hernes! Meie puhul oli igati tegemist planeeritud rasedusega. Septembris varsti peale Taist tagasi jõudmist jätsin pillid võtmata. Alguses oli plaan kohe peale Eesti trippi pillid ära visata, aga siis tuli kohe jutti Tai ja teada oli, et hakkan seal ohtralt mereande sööma ja veini jooma. Peale Taid siis otsejoones vereproovi andma, sest tahtsin kindlaks teha, et rauatase on ok. Mul on rauaga viimastel aastatel tihti puudujääke olnud ja ühtlasi lasime siis korraliku ülevaate teha. Kõik proovid tulid tagasi tiptop ja arst veel naeris, et noh kui järgmine kord näeme, siis äkki oledki rase juba. Ise sisimas mõtlesin kõigi nende tuttavate paaride peale, kellel see tee nii pikk ja konarlik olnud ja ei julgenud midagi veel loota. Dan tellis mulle kohe vitamiinid ära ja luges sõnad peale