Skip to main content

Esimesed müksud

Vahepeal on postitamine unarusse jäänud, sest mulle lendas väikevend külla ja oli vaja kauge külalisega kõikjal käia ja igale poole jõuda. 

2. märtsi varahommikul Perth'i lennujaamas

Pool kohvrit oli minu maiustusi täis 😅😅
Zig-zag drive ehk Perth hills




Usute või ei, aga loetud tunnid peale vend Andre saabumist andis kõhubeebi end esimest korda tunda (19+4 ehk 2/03)! Telekast tuli samal ajal Sydney Mardi Gras paraadi ülekanne ja me kolmekesi chillisime niisama, kuni ühel hetkel hakkas keegi kõhus koputama! Olin seda tunnet küll kaua oodanud, aga siiski oli uskumatu ja natuke võttis ikka aega, et kohale jõuaks. Korraks mõtlesin, et äkki niisama kõht mullitab, aga kiirelt sai selgeks, et beebsu teeb oma beebitempe. Müksas suht tugevalt paar korda ja jäi siis jälle rahulikuks. Küll mulle need müksud meeldivad, nüüd iga päev ootan neid! 


Murphy ja Andre taaskohtumine 💙




Juhtus täpselt nii, et minu 20-nädala ultraheliks oli vend Andre kohal ja pakkusin kohe, et tulgu ka beebiga tutvuma. Natuke naljakas oli küll kahe mehega vastuvõtule minna, aga seletasin tädidele kohe, et mul kaugelt vend külas ja sünni ajal teda siin pole, niisiis oldi kohe väga vastutulelikud. Mulle need ultraheli vastuvõtud nii meeldivad, tänapäeval on pildi kvaliteet ka juba nii hea, et ma tõesti naudin. Tüüpilise rasedana ma alati vaatan, et appi kui armas ja pisike ta seal kõhus paistab. Tädi seletused aitavad aru saada, mis kehaosi me parasjagu uurime. Ainult see häirib, et nad ei ütle, et kõik paistab korras olevat (või mitte), saadavad kõik andmed ja mõõdud ja pildid arstile ja siis tema vaatab üle, ning selgitab kui miski on normist väljas. 


Tavaliselt ma ultraheli eest ei maksa, aga selles kliinikus, kus muidu käin, polnud vabu aegu pakkuda ja pidin teise koha otsima. Ma ei tea, kuidas see Eestis on, aga siin on nagu eraldi ultraheli/röntgeni jne kliinikud, osa neist on 100% kohaliku haigekassa ehk Medicare poolt kaetud, osades tuleb ise maksta. Sel korral siis läksin sellisesse, kus ultraheli maksis $147.00 ja Medicare tasus $92.00 ehk minu tasuda jäi $55.00. Lisaks oli võimalus $10 eest USB tellida, kus kõik ultraheli pildid peal, mille ma otseloomulikult ju pidin võtma, et saaks hiljem neid pilte ise järgi vaadata. 



Jalad

Selgroo

Parem käsi 

Peale vastuvõttu oli lahe kolmekesi muljeid jagada ja pilte vaadata, kõigile tundus, et tegemist on igatpidi toreda kõhubeebiga. See vastuvõtt oli küllalt pikk ja beebi tõesti uuriti/mõõdeti pealaest jalatallani üle. Südamestruktuuridest tehti veel eriti palju pilte. Minu jaoks on see ikka nii sürreaalne teda seal ekraani vahendusel näha! Vahepeal on näiteks ta käelabad või väiksed varbad nii selgelt näha, uskumatu! Südamelöökideks mõõdeti 143 korda minutis.

Veel saatis arst mind järjekordset vereproovi tegema, peamiselt tahtis rauataset uurida. Kõik vastused jõuavad arsti (GP) kätte selleks ajaks kui mul on jälle teda näha vaja.



Käisime Danieli isal ja ta naisel külas


Ahjaa veel enne venna saabumist otsustasin järjekordse koroonavaktsiini ära teha. Nii mu enda perearst kui ka paar tuttavat arsti on soovitanud koroona ja gripi vastu vaktsineerida, eriti kuna raseduse ajal on haigestumise risk kõrgem. Vaktsiinivastasus tundub praegu mingi trendikas teema olevat, eriti Eestis, millest ma ise aru ei saa. Mina usun teadusesse ja plaanin nii ennast kui beebit selliste õuduste eest, nagu koroona ikka kaitsta. Igaühele oma. 


Meil saab vaktsiine teha enamus suuremates apteekides, netis saab aja kirja panna ja ongi kogu muusika. Läksin siis kenasti kohale lootuses, et kõik käib kiirelt. Võta näpust. Selgus, et mul on nö arsti saatekirja vaja, muidugi ei maininud minu enda arst selle kohta mitte midagi. Pidingi siis hoopis telefonivisiidi broneerima ja kuna minu arst oli puhkusel, siis võtsin lihtsalt esimese vaba aja. Kui selgitasin arstile, et mul vaktsiini jaoks saatekirja vaja, siis ta kohe mitte ei tahtnud mind uskuda. Pika selgitamise lõpuks otsustas ta ise apteeki helistada ja kõik korda ajada, lubas veel mulle mailile ka selle pagana saatekirja saata. Ei jäänudki midagi üle kui uus aeg vaktsiiniks kirja panna ja kogu trall uuesti läbi teha. Pika jutu lõpuks sain oma doosi kätte ja peaks nüüd täiesti kaitstud olema, hurraa. 


Ostuhullus pole kuidagi maandunud, kõik beebiriided tunduvad nii armsad. 



Comments

Popular posts from this blog

Eellugu

Ikka veel on imelik mõelda, et ma olengi rase. Eks alguses kui sümpomeid ka pole, siis ongi harjumatu. Täna seda kirjutades olen 6 nädalat (6+5) ja kui väike iiveldus ja väsimus välja jätta, siis elu nagu hernes! Meie puhul oli igati tegemist planeeritud rasedusega. Septembris varsti peale Taist tagasi jõudmist jätsin pillid võtmata. Alguses oli plaan kohe peale Eesti trippi pillid ära visata, aga siis tuli kohe jutti Tai ja teada oli, et hakkan seal ohtralt mereande sööma ja veini jooma. Peale Taid siis otsejoones vereproovi andma, sest tahtsin kindlaks teha, et rauatase on ok. Mul on rauaga viimastel aastatel tihti puudujääke olnud ja ühtlasi lasime siis korraliku ülevaate teha. Kõik proovid tulid tagasi tiptop ja arst veel naeris, et noh kui järgmine kord näeme, siis äkki oledki rase juba. Ise sisimas mõtlesin kõigi nende tuttavate paaride peale, kellel see tee nii pikk ja konarlik olnud ja ei julgenud midagi veel loota. Dan tellis mulle kohe vitamiinid ära ja luges sõnad peale

Esimesed nädalad ja nimemõtted

Olen praeguseks umbes 2,5 nädalat teadnud, et olen rase ja vaikselt hakkab kohale jõudma. Kui muidu olen suht rahu ise ja naljalt ei muretse, siis raseduse ebakindlus on ikka mõjutanud küll. Olen paarile sõbrannale ka juba rääkinud rõõmusõnumist. Lähtun sellest, et räägingi neile, kellele niikuinii südant purustaks kui miskit viltu läheks. Pigem on sisemine hirm, et oleks vaid kõik korras ja läheks kenasti. Püüan endale sisestada, et lõpuks lähebki nii nagu minema peab, ega see minu muretsemine midagi muuda. Mõttel on jõud ja hakkan vaikselt vabamalt võtma, aga see teadmine, kui valus isegi nii varajase raseduse kaotus olla võib, ikka hirmutab.  Mina olen üks selliseid, kellel ammu lapsenimed valmis mõeldud ja kohe kindlalt olen alati teadnud, et tahan tütart. Daniel ka tahaks tüdrukut, nii et saime kohe naerda, et kindlasti nüüd saame hoopis poisi. Mul tegelt paar aastat juba poisi nimi valmis olnud, omast arust leidsin nii armsa nime, mis Austraalias pole üldse levinud, aga võta

Jõulu-beebi-papud

Lõpuks on käes üheksas nädal. Jõuludeks olen 9+5 ja siis saavad pereliikmed ka meie rõõmusõnumist teada. Mul juba ammu tekkis mõte, et pere saab beebipapud jõuluks, mõistatagu siis üheskoos, miks neile jõuluvana papud tõi. Netis oli palju igasugu käsitöölisi, osad hinnad võtsid muidugi hinge kinni (näiteks 40eur), aga eks käsitöö maksabki, isegi kui tegemist on minipapudega, mida õnnestub ehk kord-paar kanda. Kuna veel on liiga vara lapse sugu teada, tuli papud võtta neutraalset tooni. Lõpuks valisin need valged papud €25.00 ja tellisin ära: https://katsyshop.com/en/product/sinised-papud-vastsundinulevalgebm Danieli vanemad said jõulusokid. Sokid pakime ära nagu iga teise kingi ja paneme kuuse alla.  Ega siin pikalt midagi mõistatada polnudki. Oi neid papusid sai uuesti ja uuesti pereliikmetele antud. Esimesena sai paki lahtiarutamise ülesande mu vanemad ja vanaema. Istusid seal kolmekesi reas julupuu all ja hakkasid pakist kinki otsima, mina suures elevuses teisel po