Esimene ämmaemanda vastuvõtt

Olen vist varem ka põgusalt maininud, et kui rasedus kulgeb komplikatsioonideta, siis tavaliselt esimesed 20 nädalat käiakse perearsti vastuvõtul, kes saadab ultrahelidesse ja vereproovidesse ja kuhu iganes veel vaja on, edasi suunab arst rasedad kohaliku haigla sünnitusosakonda. Mul tegelt oli viimane kord natuke kurb ka kui arst teatas, et nüüd ongi aeg haigla juures hakata käima, sest mul lihtsalt on nii tore arst. Samas natuke valmistas põnevust ka see uus etapp!

Esimeseks haigla vastuvõtuks olin 24+2. Panin juba vaimu valmis, et kindlasti ootan pool päeva oma aega, aga vaevalt olin saanud maha istuda, kui juba kutsuti mind edasi. Minuga tegeles vanemapoolne ämmaemand Veronica, kellest lausa õhkus vanaemalikku hoolitust. Istusin seal ja mõtlesin, et huvitav kui palju beebisid tema-ealine ämmaemand on maailma aidanud. Vastuvõtt kokku võttis mingi poolteist tundi ja enamus sellest vastasin küsimustele ja täitsime igasugu ankeete. Kogu raseduse vältel olen igal vastuvõtul uriiniproovi andnud, et välistada infektsioone, lisaks peab alati kaaluma. Lemmikosa oli muidugi beebi südametöö kuulamine! Eriti veider oli beebi mõõtmine, sest enne rasedust ma tõesti ei teadnud, et puhtalt kõhtu katsudes saab beebisid läbi kõhu mõõta. Veronica jäi kõigi näitajatega rahule ja kiitis nii mind kui kõhubeebit. Õnneks ühtki murekohta ei tuvastanud ja andis mulle kuhjaga lugemismaterjali kaasa ning saatekirja rasedusdiabeedi testiks. Osa brošüüre on mul muide töölt tuttavad, olen neid oma klientidelegi jaganud. Ahjaa, Veronica uuris mu päritolu kohta ja kui kuulis, et olen Eestist, küsis kohe, kas Tallinnast. See on väga muljetavaldav kui keegi teab meie pealinna! Veronica nimelt käis aastaid tagasi Baltimaades reisil, Tallinnasse küll kahjuks ei jõudnud, aga Riias on minu ämmaemand näiteks käinud!

Ma olen üks neid eeskujulikke rasedaid, kes võibki lõputult lugeda ja eeltööd teha. Mul on näiteks 4 raamatut praegu pooleli (ainult 1 ostsin ise, ülejäänud on sõbrannade/vennanaise poolt laenuks antud) ja muudkui loen neid nii kuidas tuju tuleb. Ma arvan, et peamiselt on see uudishimust, teisalt tahan kindlasti korralikult ette valmistada end. Muidugi ei hakka ma õpiku järgi last kasvatama, aga vaevalt et liigne teadlikkus kellelegi kahjuks tuleb. Olles terve elu lastega töötanud, siis paljuski on see ka mul erialane lugemine eksole. 

Austraalias pakub palju kõneainet riiklik versus erameditsiin. Pean tunnistama, et mõtlesime ise ka pikalt-laialt ja uurisime sõpradelt-tuttavatelt, et kuidas selle raseduse ja sünnitusega lood on. Enamus meie tutvusringkonda on läinud erameditsiini teed ja sünnitanud erahaiglas. Kui aastaid tagasi ma arvasin, et see ongi parem variant, siis täna ei pannud mind miski erameditsiini poolt valima. Meie tutvusringkonnas ei osanud keegi meid ka ümber veenda (mitte, et nad oleks üldse proovinudki), ja arvestades Austraalia kõrgetasemelist meditsiini ja meie kohaliku haigla lähedust, jõudsime üsna kiirelt ühisele arvamusele, et riiklik haigla on meile väga ok. Peamine argument tundus olevat, et erahaiglas on rohkem valikut ja individuaalsem lähenemine, st käiakse ühe ja sama arsti/ämmaemanda vastuvõtul. Kuna pool mu rasedust käisin niikuinii oma arsti juures, siis minu jaoks see eriline argument ei olnud. Pealegi ma ei tunne, et minu jaoks see nii määrav oleks. Võib-olla on mul vedanud, sest tõesti ei suuda ebameeldivaid kogemusi arstide või meditsiinitöötajatega meenutada, ei Eestis ega siin. Olen siin erameditisiiniga pisut kokku puutunud ja kuigi kõik mu kogemused mõlemas süsteemis on olnud positiivsed, otseselt suurt vahet ei oskagi välja tuua. Ma täiesti usaldan arste, olgu nad mees- või naisarstid, noored või vanad, misiganes taustaga. 

Selgituseks olgu öeldud, et Austraalias on norm, et lisaks riiklikule Medicare ehk haigekassale, on ka tervisekindlustus, lihtsalt raseduskate tuleb eraldi juurde võtta ja muidugi siis rohkem maksta kindlustuse eest. Samas ei kata kindlustus nii paljusid protseduure, isegi kui rasedus on juurde arvestatud. Veel olgu öeldud, et kui ikka miskit väga viltu läheb ema või beebiga, siis saadetakse niikuinii riiklikku sünnitushaiglasse (King Edward Memorial Hospital), mis spetsialiseerub keerulistele rasedustele ja sünnitustele. Olen ise töö tõttu seal haiglas väga palju käinud ja kuigi maja ise on häbiväärselt vana lobudik, siis personal on tõesti seal imeline. 

Ka oma kohalikus haiglas olen töö tõttu väga palju aega veetnud, peamiselt muidugi koosolekutel, aga isegi sünnitusosakonda olen mitmeid kordi jõudnud, veider mõelda. Nüüd iga kord kui haiglast mööda sõidan, mõtlen, et ühel päeval näeb minu beebi ka seal ilmavalgust.  

Sümptomitest pole palju miskit pajatada, sest kõik suht vanaviisi. Ainult nina kipub kinni olema (ehk siis pregnancy rhinitis) eriti öösel. Ostsin õhuniisutaja ja vaatan, kas hakkab parem. Minu puhul on see ninakinnisus õnneks üsna leebe variant ja kui väike ebameeldivus kõrvale jätta, siis väga hullult pole kannatama pidanud. Kõht on hoogsalt kasvama hakanud ja riidekapist olen nii palju kleite ära pakkinud, seelikud võib juba ammu ära unustada. Natuke on tegelikult üllatav olnud, et rasedatele väga palju riidevalikut nagu polegi (või on väga igavad hõlstid). Pükse pole ma kuid suutnud kanda, välja arvatud retuusid (spets rasedate retuusid siis). 

24+5 nädalat