Eellugu

Ikka veel on imelik mõelda, et ma olengi rase. Eks alguses kui sümpomeid ka pole, siis ongi harjumatu. Täna seda kirjutades olen 6 nädalat (6+5) ja kui väike iiveldus ja väsimus välja jätta, siis elu nagu hernes!

Meie puhul oli igati tegemist planeeritud rasedusega. Septembris varsti peale Taist tagasi jõudmist jätsin pillid võtmata. Alguses oli plaan kohe peale Eesti trippi pillid ära visata, aga siis tuli kohe jutti Tai ja teada oli, et hakkan seal ohtralt mereande sööma ja veini jooma. Peale Taid siis otsejoones vereproovi andma, sest tahtsin kindlaks teha, et rauatase on ok. Mul on rauaga viimastel aastatel tihti puudujääke olnud ja ühtlasi lasime siis korraliku ülevaate teha. Kõik proovid tulid tagasi tiptop ja arst veel naeris, et noh kui järgmine kord näeme, siis äkki oledki rase juba. Ise sisimas mõtlesin kõigi nende tuttavate paaride peale, kellel see tee nii pikk ja konarlik olnud ja ei julgenud midagi veel loota. Dan tellis mulle kohe vitamiinid ära ja luges sõnad peale, et olgu võetud iga päev. See on meil nö inside nali siin, sest tema vitamiini/supplementi varud on ebareaalsed. Ma norin teda ikka, et mul vanaisa ka võtab vähem tablette, aga siis ta tuleb oma teadusliku jutuga, kuidas kõiki neid ained on ikka organismil vaja jne. Kusjuures me toitume üsna tervislikult. Igatahes tegime kokkuleppe, et rasedus on eriolukord ja võtan oma näidustatud vitamiinid korralikult ära. 

Järgmiseks otsisin mingi äpi, kuna need pidavat väga informatiivsed ja abistavad olema tänapäeval. Proovisin ainult kahte äppi ja jäin Flo’le truuks. Tundus lihtne kasutada, tasu oli ka normaalne. Ega ma ise ka päris täpselt ei teanud, mis ma sellelt äpilt tahan ja läksin rohkem katse-eksitus meetodi peale. Alguses oli päris põnev ja lisaks enda personaalsele infole, viskas ette artikleid ja informatiivseid videosid. 

Ja no varsti siis jäidki päevad hiljaks, millest ma midagi veel välja ei lugenud, sest alguses võivadki päevad ebaregulaarsed olla kui nii pikalt pillide peal olla. Ootasin päeva paar ja üritasin sellele mitte mõelda. Siis sai uudishimu ikka võitu ja ostsin rasedustesti. Ma ei oskagi seda üllatust kirjeldada, mis mind valdas kui test tuli tagasi positiivne. Pidin kohe googeldama, et kui tõenäoline on saada valepositiivne tulemus. Selgus, et suht olematu tõenäosus, aga tegin siiski paar päeva hiljem veel ühe testi igaks juhuks. Positiivne mis positiivne! 

Kinkisin Danielile raamatu isadusest, endal kaval nägu ees. Ta sai muidugi kohe aru, et ega ma niisama teisipäeva hommikul talle kinke tee ja muidugi oli kohe üdini õnnelik! Tema samamoodi ei suutnud uskuda, et kõik nii ruttu käis! Tal oli ka raamat mulle kingiks varutud - eestikeelne Karlsson Katuselt, sest väidetavalt olla me sõbranna Maixiga nii palju Karlssonist pajatanud Eestis.

Samal päeval helistasin vennale, sest tahtsin uudist hirmsasti temaga jagada. Olin Eestis olles maininud, et tuleb pisipere peale hakata mõtlema, seega jalgu alt tal see uudis ei tõmmanud. Tundus, et oli täitsa rõõmus meie üle ja viskas nalja, kuidas mul ei mahu kõht varsti enam kuskile ära. Leppisime kokku, et perele veel ei räägi, sest alguse asi - olin sel hetkel 4 nädalat ainult ja eks me kõik tea, et varajane rasedus on ebakindel. 

Paar päeva hiljem proovisin perearstile (GP = General Practitioner) aega panna ja pika otsimise peale pakuti aega kohe samaks päevaks. Minu perearst töötab ainult kolm päeva nädalas, nii et vahel võib keeruline olla. Mul on väga meeldiv noor arst, hästi soe ja hea kuulaja, nii hea meel, et suure kaarega lõpuks tema juurde jõudsin. Esimene vastuvõtt oli üsna kiire - luges sõnad peale, mida kõike süüa ei tohi, mis sümtomiteks valmis olla, mis teste teha jne. Sain saatekirja 8-nädala ultraheliks ja uriiniprooviks. Ahjaa, arvutas mu tähtaja ka välja, mille olin tegelt ammu juba äpist ka saanud - 24 juuli. Murphy sünnipäev! 😅

Söömise-joomisega on olnud lihtne - nii kui pillid ära jätsin, loobusin alkoholist ja paljudest teistest toitudest, mida rasedana vältida. Kõige suurem üllatus oli hummus (seda sõin muidu tihti). Huvitav oli näha, et riigiti võivaid ettekirjutused olla erinevad - näiteks eestikeelses kirjanduses ei mainitud, et leftovers ehk ülejäänud toitu vältida ja järgmisel päeval mitte süüa. Mu arst on UKst ja mainis ka, et tema oli rase seal ja Austraalia/Euroopa soovitused on kohati erinevad. Kui ise teen süüa, on üsna lihtne, aga väljas söömas käimine on rasedana minu arust tüütu. 

Sümptomitest on vist veel vara rääkida. Esimesena hakkas rindade tundlikkus häirima, cardio trennis on ikka üsna ebamugav. Juba viiendal nädalal pidin uue rinnahoidja ostma, et mugavam oleks olla ja ei pitsitaks. Kuuendal nädalal tekkis ka väike iiveldus, mis üldiselt on kontrolli all, aga kui mõnda aega ei söö, siis annab just eriti tunda. 6+2 oli hommikul hambaarst ja ei tahtnud enne minekut süüa. See oli tõeline viga, sest teel tööle peale hambaarsti hakkas ikka päris paha (võib-olla autosõit tegi ka hullemaks?). Isutus on ka kimbutama hakanud. Lihtsalt miski ei tõmba, millegi järgi isu ei ole. Söön lihtsalt kohusetundest ja lootusest, et leevendab iiveldust. Isusid ei ole praegu veel millegi järgi. Aga samas praegu võiks vabalt mingi kõige tervislikuma raseda auhinnale kandideerida! Ma pole vist eluski teadlikult nii tervislikult toitunud (ja ma olengi suht tervislik suht koguaeg)! Just värskete puu-ja juurviljade suhtes, nagu otseselt isu ei ole, aga krõbistan porgandeid või võtan portsu maasikaid ette. Pigem sisestan endale, et nendes on palju head kraami, mis beebile kasulik. 

Trenni suhtes pole muutusi veel teinud, kuigi energiat on küll vähem ja rindade tundlikkus muudab kõik hüpped/kargamised ebamugavaks. Annan endale aru, et rattasõiduga on varsti kõik, juba praegu olen pikemaid distantse vältinud ja piirdun nii max 50km. Rattasõit ise polegi raske, aga kui väljas on korralik kuumus ja oled päikese käes mitu tundi, siis tundub liig. Eks ma muidugi kardan kukkuda ka (vist mõtlen siinkohal veidi üle, sest pole ma kuskile kukkunud siiani, aga mõnevõrra ohtlikke olukordi on ikka ette tulnud). Vaatame jooksvalt, praegu usun, et seni kuni ratta-retuusidesse mahun ja kuumalaine tunda ei anna, käime edasi.