Kaheksandaks nädalaks (12 detsember) oli ultraheli aeg kirja pandud. Peamine mõte oli ikka, et oleks vaid kõik ok! Ja no väike lootus, et võiks ju kaksikud olla! Ultrahelitädi leidis meie väikse oa kohe üles ja näitas ekraanil, appi meie uba tuksub! Äpi järgi on kaheksandaks nädalaks loode umbes aedoa suurune, päris põnev on jälgida, kuidas igal nädalal võrdleme teda uue juurvilja või marjaga. Ja ube oli siiski üks, mida oligi arvata eksju. Raske on seda tunnet kirjeldada, kui keegi sulle ekraanil näitab, et sinu sees kasvabki imepisike loode. Muidu ei tunne ma ju peaaegu midagi.
Olin valmis igasugu õudusteks, mis sõbrannad kirjeldanud on - igahommikused oksendamised ja lõputu karu-uni. Praeguseni on mul suht lihtsalt läinud. Iiveldust on lihtne kontrolli all hoida kui söön regulaarselt, isu väga ikka pole, aga mis teha. Muidugi ei tunne ma end 100% hästi, aga siiani on kõik üsna leebelt läinud.
Uba tegi 167 lööki minutis! Tädi seletas veel veidi juurde, mis see udukogu ekraanil tähendab, sest olgem ausad, ega seal palju nö näha või aru saada nii varajases staadiumis pole. Jõllitasin seda ekraani ja silma tuli pisar, see oli omamoodi nagu kinnitus, et olengi rase ja siiamaani on kõik hästi. Vastuvõtt oli üsna kiire ja kõik andmed saadeti otse GP’le, kes siis kõik üle vaatab minuga koos järgmisel vastuvõtul.
Kaheksanda nädala paiku hakkas nina kinni jääma, väidetavalt jällegi tavaline sümptom, mis on mõjutatud limaskestade tursetest. Ja juba mulle tundub, et mingi kõht on ette tekkinud. Kaalus küll juurde pole võtnud ja raseduse kõhuni on veel aega, aga teatud riided on ebamugavad ja peeglist vaatab juba mingi teine kõht vastu. Üdse ei taha midagi kõhu ümber tunda, tööl käin ainult kleitidega ja vabal ajal võimalikult lohvakate riietega, et midagi ei pigistaks. Ahjaa, mingi keefiri vaimustus on tekkinud! Eestis joon keefiri üsna tihti, aga siin pole see eriti harjumuseks. Nüüd testin järjest kohalikke keefiri-variante. Lemmik on hetkel see:
Aga näiteks seda toodet mina juua ei suutnud. See oleks nagu megapaks ja hapu keefir, umbes nagu halvaks läinud. Daniel lubas ära juua, seletas, et selles on head probiootikumid, anna aga minna:
8+3 (8 nädalat ja 3 päeva) tekkis sõnuseletamatu McDonald's isu, oleks võinud üle mägede ja merede burgeri järgi minna! Mõtlesin õudusega, et äkki nüüd hakkabki selline rämpstoidu isu olema. Muidu satun McDonalds’sisse nii umbes kord aastas ja kui tahangi burgerit, siis teen ise kodus tervislikuma burksi valmis. Õnneks Daniel ühtegi küsimust ei küsinud ja sõitis hea meelega lähimasse Macca’sse. Sõin oma Big Mac’i nagu see oleks maailma parim hõrgutis ja silm ka ei pilkunud! Õhtusöök missugune! Rohkem õnneks sellist õudust pole tundnud kui mõned väga magusad hetked šokolaadi ja jäätisega kõrvale jätta. Maiustada on mulle alati meeldinud ja ega kogu aeg kätt ette ei pane ka. Pealegi on praegu jõuluaeg, töö juures on šokolaadimäed ja iga jõulu-koosviibimise juurde käib ikka miskit magusat.
Arsti juures ultraheli ja uriiniproovi analüüsides selgus, et kõik on tip top. Ütles mulle mu veregrupi ka, aga mul läks see kohe meelest. Pikka juttu polnudki, uuris kuidas ma end tunnen ja printis uued saatekirjad välja. Järgmisena ootab NIPT - non-invasive prenatal testing ehk Panorama test. See on mitteinvasiivne sünnieelne ema veres loote rakuvälise DNA uuringul põhinev turvaline ja täpne kromosoomihaiguste skriiningtest, mis tunneb ära 99% Downi, Edwardsi, Patau ja Turneri sündroomiga loodetest. Huvitaval kombel teostatakse Eestis seda üheksandast nädalast ja siin kümnendast. Austraalias on see kättesaadav olnud alates 2012. aastast.
Lisaks on võimalik lapse sugu teada saada, mida meie kindlasti soovime! Austraalias maksab NIPT $425.00 ja Eestis (vist) €345.00 hehee siin saab odavamalt!
Comments
Post a Comment