Lõpuks on käes üheksas nädal. Jõuludeks olen 9+5 ja siis saavad pereliikmed ka meie rõõmusõnumist teada. Mul juba ammu tekkis mõte, et pere saab beebipapud jõuluks, mõistatagu siis üheskoos, miks neile jõuluvana papud tõi. Netis oli palju igasugu käsitöölisi, osad hinnad võtsid muidugi hinge kinni (näiteks 40eur), aga eks käsitöö maksabki, isegi kui tegemist on minipapudega, mida õnnestub ehk kord-paar kanda. Kuna veel on liiga vara lapse sugu teada, tuli papud võtta neutraalset tooni. Lõpuks valisin need valged papud €25.00 ja tellisin ära:
Danieli vanemad said jõulusokid. Sokid pakime ära nagu iga teise kingi ja paneme kuuse alla.
Ega siin pikalt midagi mõistatada polnudki. Oi neid papusid sai uuesti ja uuesti pereliikmetele antud. Esimesena sai paki lahtiarutamise ülesande mu vanemad ja vanaema. Istusid seal kolmekesi reas julupuu all ja hakkasid pakist kinki otsima, mina suures elevuses teisel pool FaceTime ekraani! Ega neil võttis ikka natuke aega, et aru saada, mis suure uudisega tegu. Kõik arvasid, et see ikka parim jõulukink! Järgmiseks anti sama karp papudega vanaemale üle ja sai temagi rõõmustada. Ei puudunud ka mu onutütar ja teisedki pereliikmed. Muidugi sai kõik videole ka, väga vahva.
Minule tõi jõuluvana ka beebiteemalise kingi! Kui armas, eksole!
Vahepealsed nädalad läksid üsna rahulikult. Tasapisi hakkas energia tagasi tulema, nii kuskil 11-12 nädala paiku. 10. nädalal sai lõpuks siis NIPTi jaoks vereproovi ära anda. Selgus, et minu veri saadetakse idakaldale ja seetõttu läheb vastustega umbes paar nädalat. Noh, mis see mõni lisanädal enam ära ole. Dan pidi küll hirmsasti iseloomu kasvatama, sest ta nii kannatamatu. Tean, et paljud saavad NIPTi tulemused e-mailile, meile seda võimalust ei pakutud, aga samas ise ma ka ei uurinud. Tulemused läksid otse mu arstile ja nagu ikka igasugu proovi vastustega, pidin arstile aja panema. Lihtsuse mõttes valisin telefoni-konsultatsiooni (üks hea muutus, mis koroonaga tuli - telefonivastuvõtud!).
Päev enne testi tulemusi nägin unes, et olin arsti vastuvõtul ja ta teatas, et meil on poeg. Ärkasin üles ja mõtlesin, kas universum üritab mind ette valmistada või teeb niisama mu üle nalja. Olgu öeldud, et unenägudesse ma tegelikult ei usu ja mingeid seletusi kunagi ei viitsi otsida.
16. jaanuari hommikul siis arst helistaski! Olin natuke närvis küll, ma ei kujuta ette, mis need lapsevanemad tunnevad, kellele öeldakse, et test pole korras või näitab kromosoomhaiguste kõrget riski. Püüdsin kohe arsti kõnemaneeri analüüsida, aga ei suutnud küll midagi välja lugeda. Õnneks ta suht kohe ütleski, et kõik paistab korras olevat ja riskitase on madal (päris 100% tulemust ei saagi). Täpsustas siis üle, kas tahan lapse sugu ka teada ja ütlesin talle otse välja, et ma lihtsalt ei jaksa ära oodata! Ja arst teatas, et meil on tütar!!! Ei suutnud ma ühtki oma emotsiooni varjata ja pooleldi kilgatades teatasin, et ma nii lootsin tüdrukut saada. Arst naeris, et nüüd saan ostlema minna ja õnnitles mind jälle. Peale seda kõnet pidin tagasi tööle minema ja no ei suutnud üldse rahulikult olla, istusin nagu süte peal! Küll oleks tahtnud kogu maailmale kuulutada, et meile sünnib tütar, aga reaalsuses ei saanud kellegagi jagada seda, sest pidin õhtuni ära ootama, et Danieli üllatada. Tegin talle eestikeelse ristsõna, mille vastuseks tuli ‘tüdruk’. Ta on siin eesti keele õpingud korralikult ette võtnud, nii et tundus igati asjakohane tulevase isa õpinguid toetada. See oli meile mõlemale rõõmusõnum, sest sügaval sisimas lootsime mõlemad tüdrukut!
Lõunapausi ajal ei suutnud poodidest eemale hoida ja lasin emotsioonidel end juhtida ja ostsin esimesed beebiriided. Hea meelega oleks kogu poe tühjaks ostnud, sest ühtäkki tundusid kõik asjad nii armsad ja pehmed ja täpselt sobilikud minu pisikesele beebile. Siiani olen beebipoodidest eemale hoidnud, vist ikka mingi hirm või ettevaatlikkus on kõik tunded tagasi tõmmanud ja no reaalselt mõeldes on väga palju aega ka veel. Ega ma tegelikult veel päris täpselt ette ei kujuta ka mida ja kui palju see väike ilmakodanik vajab, selge see, et vastsündinud kasvavad väga kiiresti ja suurt garderoobi ei vaja.
Paar päeva hiljem oli aeg järgmiseks ultraheliks (12 nädalat). Huvitaval kombel taheti aega kirja pannes kindlaks teha, et olen vähemalt 13 nädalat. Uuriti beebit igast eri nurgast ja tehti palju pilte (südamest, selgroost, kätest, jalgadest, mõõdeti nii ja naapidi, kuulati südamelööke jne). Ennast pole veel ollagi, aga juba näitas iseloomu! Nimelt pidin igasugu imevigureid tegema, sest beebi peitis oma kukalt, tädi isegi saatis mu vahepeal wc-sse lootuses, et see kõhus end ümber keerab. Õnneks saime ta trikitatud ja pildid tehtud, on naljanina.
Iga kord kui ekraanil beebit näen, tuleb mul pisar! Mõnes mõttes vist sellest, et enamus aega ei viita miski mu kehas rasedusele, pole veel suurt kõhtu ja beebi liikumist pole tunda. Ja kui siis ekraanil näditakse, et vaata, selline asi sul kõhus, siis on nagu kinnitus olemas. Sel korral sain ka südametööd kuulda, appi! 152 lööki minutis! Eriti vahva, et kõik 37 pilti saadeti e-mailile ja kuigi enamus neist on tavasilmale arusaamatud, siis mõned pildid on jagamist väärt küll! Kõige olulisem oli kuulda, et kõik paistab korras olevat!
Enamus sõbrad-sõbrannad ja pere on nüüdseks rasedusest teadlikud, aga tööl pole ma veel midagi iitsatanud. Paari nädala pärast tuleb aga neile ka öelda, sest kõht hakkab välja paistma. Mul on töölt ära tulemise suhtes nii vastakad tunded. Kes vähegi mind teab, siis ma väga armastan oma tööd ja enamus aja tõesti naudin töötamist. Varsti aga tuleb pikem paus teha ja mingi osa minust muidugi teab, et hakkan tööd igatsema. Teiseks olen nii palju vaeva näinud, et oma tiim üles töötada ja natuke kurb on neile nüüd öelda, et võtan vähemalt aasta vabaks. Ma ei kujuta ette, kes mind asendama hakkab, aga tunnen suurt vastutust oma meeskonna ees ja tahan kindlasti veenduda, et jätan nad headesse kätesse. Veel olen end paari projekti lubanud ja üritan nüüd kiirelt teha, et enne lapsepuhkust kõik tehtud saaks. Kõike seda silmas pidades on minu prioriteet siiski pere ja pisike uus ilmakodanik, selles pole kahtlustki.
Comments
Post a Comment