J älle oli aeg ämmaemanda vastuvõtule minna (36+1). Mul iga kord elevus kui saab jälle beebi südametööd kuulda ja kinnitada, et kõik on tip top. Lisaks toob iga vastuvõtt mind lähemale sünnitusele, mida suure elevusega muidugi ootan. Iga kord lähevad vastuvõtud aina lühemaks (või mulle ainult tundub nii?). Siiani olen käinud iga 4 nädala tagant, sest vaevusi pole ja beebi ka kõigega rahul olnud. Enamus vastuvõttudel on olnud ka õpilane, mille vastu mul muidugi midagi pole, kuigi alati küsitakse üle, kas sobib. Õpilased on alati nii hellad ja ettevaatlikud, näiteks kui nad beebit läbi kõhu katsuvad/mõõdavad - kogenud ämmaemand surub kõhule ja ei tee teist nägu ka, samal ajal kui õpilased on nii leebed ja katsuvad väga pehmelt. Kahjuks selgus, et beebi on jätkuvalt breech ehk tuharseisus, mis ei soodusta loomulikku sünnitust. Esimest korda arutasime seda eelmisel vastuvõtul (32+1) ja ämmaemand soovitas spinning babies harjutusi - https://www.spinningbabies.com/ Ma ei hakka üm...
Olin juba ammu mõelnud, et peaks selle suure kõhuga ikka fotograafi juurde ka minema ja mingid professionaalsemad pildid jäädvustama. Mulle tegelikult üldse need üle võlli vahukleitides või poolpaljad raseduspildid ei meeldi. Austraalias tehakse palju pilte ka rannas, aga see kuidagi polnud üldse minu teema. Danil väga arvamust polnud, aga no temal pole kõhtu ka, nii et saime kokkuleppele, et mina otsustan. Raske oli tabada seda õiget hetke, sest minu arust oli mu kõht nii pisike nii pikalt, et pidi kannatlikult veel ootama. Suure otsimise lõpuks leidsin siitsamast kodu lähedalt fotograafi, kelle pildid hakkasid kohe silma ja võtsingi suht kohe temaga ühendust. Eeltöö oli väga hea - saatsin mingid näidispildid ja tahtis veel telefonis kokku leppida, mis kõik kaasa võtan jne. Alguses kaalusin, et teen ise meigi, aga lõpuks mõtlesin, et ah las tulla professionaalsem meik ka juba siis. Tahtsime imikust ka pilte ja valisimegi siis juba sellise diili, kus olid minu kõhupildid ja kui be...