Tuharseisust

 Jälle oli aeg ämmaemanda vastuvõtule minna (36+1). Mul iga kord elevus kui saab jälle beebi südametööd kuulda ja kinnitada, et kõik on tip top. Lisaks toob iga vastuvõtt mind lähemale sünnitusele, mida suure elevusega muidugi ootan. Iga kord lähevad vastuvõtud aina lühemaks (või mulle ainult tundub nii?). Siiani olen käinud iga 4 nädala tagant, sest vaevusi pole ja beebi ka kõigega rahul olnud. Enamus vastuvõttudel on olnud ka õpilane, mille vastu mul muidugi midagi pole, kuigi alati küsitakse üle, kas sobib. Õpilased on alati nii hellad ja ettevaatlikud, näiteks kui nad beebit läbi kõhu katsuvad/mõõdavad - kogenud ämmaemand surub kõhule ja ei tee teist nägu ka, samal ajal kui õpilased on nii leebed ja katsuvad väga pehmelt.

Kahjuks selgus, et beebi on jätkuvalt breech ehk tuharseisus, mis ei soodusta loomulikku sünnitust. Esimest korda arutasime seda eelmisel vastuvõtul (32+1) ja ämmaemand soovitas spinning babies harjutusi - https://www.spinningbabies.com/ 

Ma ei hakka ümber siin tõlkima seda, aga tegemist on igasugu harjutuste ja soovituste, kuidas oma keha ette valmistada, et beebi nö õigesse sünnieelsesse positsiooni saada. Paljud ämmaemandad soovitavad neid harjutusi, samal ajal kui mõni arst ei teagi, millest jutt (küllap arstid on rohkem teaduspõhised, ja põhjusega). Ega pea-alaspidi just mugav olla pole, aga tegime ikka omajagu neid harjutusi, Dan pidi mind aitama, sest ega selle suure kõhuga pole nii lihtne midagi ennast nendesse poosidesse saada.

Tihti pole teada, miks beebid end ümber ei keera, näiteks vahel võib asi olla lootevee koguses (liiga palju või liiga vähe), emaka kujus, mitmikud kipuvad tihti tuharseisus olema, ja vahel ei saagi teada. Keegi pole osanud mulle öelda, miks ta ümber ei keera. Enamus beebid keeravad end 36-ks nädalaks nö pea-peale, aga umbes 3-4% jäävadki tuharseisu. No mis tõenäosus see küll on, et just minu beebi tuharseisu jääb!? Vaginaalne sünnitus on küll võimalik, aga kui ma tutvusin igasugu kaasnevate riskidega, siis otsustasin üsna kiirelt, et ohutus ennekõike ja tuleb siis keiser. 

Ämmaemand oli väga toetav ja selgitas kõik rahulikult ära ja ei surunud ühtki oma arvamust peale. Jagas igasugu informatsiooni ja andis kõiksugu brošüürid kaasa. Vaatasime veel ultraheliga ka üle, et kinnitada tuharseis. Pani mulle kohe aja naistearstile, kellega välist keeramist ehk External Cephalic Version (ECV) edasi arutada. Olin selleks ajaks muidugi piisavalt lugenud/uurinud  ja teadsin üsna täpselt, mis mind ees ootab. 

36+6 ehk paar päeva hiljem olingi siis tagasi vastuvõtul, esimest korda siis arsti juures, et välist keeramist arutada. Kui korrapärastel ämmaemanda vastuvõttudel käin tavaliselt üksi, eriti kuna väga palju põnevat seal just ei juhtu, siis nüüd tuli Dan ka kaasa. Arst oli väga chill, viskas nalja ja rääkis meiega nagu me oleks vanad semud. Pööritas silmi kui kuulis, et ma ikka tööl käin ja ei suutnud uskuda, et ma ikka kodune pole. Vaatas kiirelt ultraheliga beebi üle ja kinnitas, et võib välist pööramist proovida küll. Andis kohe järgmiseks hommikuks saatekirja ultraheli vastuvõtuks ja siis kohe pööramisse. Saime mõlemad naerda, kui aitasin teda õige terminiga (minu beebi on frank breech), no tõemeeli on selline tunne, et ma võiks varsti lõpueksameid tegema minna selle tuharseisu ja välispidise keeramise teemal. 

Veetsime suht terve päeva haiglas, kõigepealt alustasime pika ultraheliga (no see tõesti võttis pea 45-minutit). Onu oli nii tore, muudkui seletas, mida ta teeb ja mida mõõdab ja miks. Kinnitas, et kõik paistab korras olevat, beebil ainult väga suur pea, palju juukseid ja lühikesed jalad. Dan ristis beebi kohe geeniuseks, loodame, et tal on õigus! Arvutuste kohaselt on beebi 2,9kg. Lootevett tundus olevat ka piisavalt, et keeramist proovida. 

Protseduuride vahepeal jalutasime haigla aias
ja tegime aega parajaks

Siis edasi juba protseduurile. Enamasti tegeles minuga ämmaemand, kes hakkas kohe beebi ja minu südametööd jälgima, siis andis mulle mingit rohtu, mis peaks lõdvestama, et keeramine natuke kergem oleks. Peale pikka ootamist siis tuli kaks arsti ja häbelikud õpilased. Ultraheliga jälgiti beebi poosi ja siis proovisid keerata teda seal. Teadsin üsna hästi, mida oodata ja olin igati valmistunud. Ega siin ilustada midagi pole - muidugi oli valus ja ebamugav, arst proovis kolm korda ja no võite ette kujutada, et see on ikka suht jõuga keeramine, aga beebi vaevu liikus. Jällegi - erinevad uuringud pakuvad 40-60% tõenäosust, seega oli alati teada, et ECV ei pruugi edukas olla. Või mis veel hullem - vahel küll õnnestub beebi õigeks keerata, aga siis mingi hetk keerab ikka tagasi! Meie beebi ei andnud alla ja tema suur pea on jätkuvalt mul ribide vastas (mis on vahel üsna ebamugav ja väga hästi tuntav!). 

Esialgu mõtlesin, et noh, kõike sai proovitud ja ju on mingi põhjus, miks see beebi ümber ei keera. Siis hakkasin sirvima ämmaemanda poolt jagatud materjale ja jäi silma ühe teise ämmaemanda pakutavad teenused - lisaks tavavastuvõttudele pakub tema ka nõelravi ja hiina meditsiinist tuntud moxibustionit ehk moksa teraapiat. Küll meil sai Daniga kodus nalja kui pakkusin, et proovime seda teha. Ma ei ole muidu üldse sellise alternatiivmeditsiini kasutaja ja pigem toetun alati teadusele, aga kui minult juba kolm erinevat ämmaemandat küsisid moksa kohta ja netist lugedes ka midagi ohtlikku silma ei hakanud, siis tundus, et kaotada pole midagi. Saingi viimasel hetkel nõelravi vastuvõtule ja moksaga alustasime ise kodus samal õhtul. No muidu pole midagi rasket siin, aga see toss on ikka jube! Kolisime õue seda tegema, aga meil praegu talv, st hommikud ja õhtud on ikka külmad. Üks hommik oligi väljas 9 kraadi ja meie tegime moksa teraapiat 20 minutit. Täpselt pole teada, kuidas see toimib, aga põhimõtteliselt tuleb mugwort ehk puju (artemisia vulgaris) lehtedest valmistatud tossupirru hoida akupunktuuri punktide lähedal, mis peaks kehas teatud energiat tekitama ja qi liikumist soodustama. Nõelravi tegin ainult ühe korra (esimest korda elus) ja moksat pidime tegema 10 päeva igal hommikul ja õhtul 20 minutit. 

Suure vaevaga ja korraliku kõhutäie naeruga sai need moksa tossutamised ära tehtud, aga beebil tundus sellest küll täiesti ükskõik olevat ja jäi ikka omale kohale. Kunagi saame rääkida talle, mida kõike me proovisime, aga tema ikka nii jäärapäine ja juba enne siia ilma sündimist sõna ei kuulanud!

Ahjaa, ma pole vahepeal sümptomitest kirjutanud. Kõrvetised on tekkinud ja sõrmed on paiste läinud, ei midagi hullu ja üsna tavaline, aga mul pole kunagi varem kõrvetisi olnud ja no päris õudne ikka vahepeal. Eriti häirib, kui keset ööd ärkan selle peale üles. Sõrmuseid pole oma paistes sõrmedesse juba mõnda aega pannud. Kõht tundub mühinal kasvavat, selline tunne, et iga minutiga paisun!