Roosamanna

Vahepeal on postitamine unarusse jäänud, sest mulle lendas väikevend külla ja oli vaja kauge külalisega kõikjal käia ja igale poole jõuda.  2. märtsi varahommikul Perth'i lennujaamas Pool kohvrit oli minu maiustusi täis 😅😅 Zig-zag drive ehk Perth hills Usute või ei, aga loetud tunnid peale vend Andre saabumist andis kõhubeebi end esimest korda tunda (19+4 ehk 2/03)! Telekast tuli samal ajal Sydney Mardi Gras paraadi ülekanne ja me kolmekesi chillisime niisama, kuni ühel hetkel hakkas keegi kõhus koputama! Olin seda tunnet küll kaua oodanud, aga siiski oli uskumatu ja natuke võttis ikka aega, et kohale jõuaks. Korraks mõtlesin, et äkki niisama kõht mullitab, aga kiirelt sai selgeks, et beebsu teeb oma beebitempe. Müksas suht tugevalt paar korda ja jäi siis jälle rahulikuks. Küll mulle need müksud meeldivad, nüüd iga päev ootan neid!  Murphy ja Andre taaskohtumine 💙 Juhtus täpselt nii, et minu 20-nädala ultraheliks oli vend Andre kohal ja pakkusin kohe, et tulgu ka beebiga tutvuma

Sümptomitest pole vahepeal väga midagi pajatada, sest kulgen siin rahulikult ja minu jaoks on tegemist väga positiivse rasedusega. Ainult magusahood käivad vahepeal ülepea, ma olen niigi kohutav maiasmokk, aga muidu suudan end ikka natukenegi piirata, praegu on küll mingi hullumaja lahti läinud - šokolaadi, jäätist, kooke, küpsetisi jne võiks lihtsalt lõpmatuseni süüa. Mu lapsepõlvesõbranna Krissu on muideks ka praegu rase (tema tähtaeg on märtsi lõpus, minu oma juuli lõpus). Küll meil jätkub ikka neid raseduse jutte! Tema muidugi minust nii palju ees, aga muudkui võrdleme ja arutleme, nii mõnus, et on selline saatusekaaslane, kellega muljetada! Kuigi tema elab Brisbane’s ja ega me silmast-silma ju tihti ei näegi. Teisi lähedasi sõbrannasid, kes oleks lapseootel mul polegi. Ainult üks Danieli hea sõbra naine ka rase (meil ainult kolm nädalat vahet) ja kuigi käime regulaarselt läbi ja ikka lobiseme beebi teemadel, siis kindlasti mitte nii avameelselt.  27/11/2023 - Pilt viimasest kohtu

Lõpuks on käes üheksas nädal. Jõuludeks olen 9+5 ja siis saavad pereliikmed ka meie rõõmusõnumist teada. Mul juba ammu tekkis mõte, et pere saab beebipapud jõuluks, mõistatagu siis üheskoos, miks neile jõuluvana papud tõi. Netis oli palju igasugu käsitöölisi, osad hinnad võtsid muidugi hinge kinni (näiteks 40eur), aga eks käsitöö maksabki, isegi kui tegemist on minipapudega, mida õnnestub ehk kord-paar kanda. Kuna veel on liiga vara lapse sugu teada, tuli papud võtta neutraalset tooni. Lõpuks valisin need valged papud €25.00 ja tellisin ära: https://katsyshop.com/en/product/sinised-papud-vastsundinulevalgebm Danieli vanemad said jõulusokid. Sokid pakime ära nagu iga teise kingi ja paneme kuuse alla.  Ega siin pikalt midagi mõistatada polnudki. Oi neid papusid sai uuesti ja uuesti pereliikmetele antud. Esimesena sai paki lahtiarutamise ülesande mu vanemad ja vanaema. Istusid seal kolmekesi reas julupuu all ja hakkasid pakist kinki otsima, mina suures elevuses teisel po

Kaheksandaks nädalaks (12 detsember) oli ultraheli aeg kirja pandud. Peamine mõte oli ikka, et oleks vaid kõik ok! Ja no väike lootus, et võiks ju kaksikud olla! Ultrahelitädi leidis meie väikse oa kohe üles ja näitas ekraanil, appi meie uba tuksub! Äpi järgi on kaheksandaks nädalaks loode umbes aedoa suurune, päris põnev on jälgida, kuidas igal nädalal võrdleme teda uue juurvilja või marjaga. Ja ube oli siiski üks, mida oligi arvata eksju. Raske on seda tunnet kirjeldada, kui keegi sulle ekraanil näitab, et sinu sees kasvabki imepisike loode. Muidu ei tunne ma ju peaaegu midagi.  Olin valmis igasugu õudusteks, mis sõbrannad kirjeldanud on - igahommikused oksendamised ja lõputu karu-uni. Praeguseni on mul suht lihtsalt läinud. Iiveldust on lihtne kontrolli all hoida kui söön regulaarselt, isu väga ikka pole, aga mis teha. Muidugi ei tunne ma end 100% hästi, aga siiani on kõik üsna leebelt läinud.  Uba tegi 167 lööki minutis! Tädi seletas veel veidi juurde, mis see udukogu ekraanil

Olen praeguseks umbes 2,5 nädalat teadnud, et olen rase ja vaikselt hakkab kohale jõudma. Kui muidu olen suht rahu ise ja naljalt ei muretse, siis raseduse ebakindlus on ikka mõjutanud küll. Olen paarile sõbrannale ka juba rääkinud rõõmusõnumist. Lähtun sellest, et räägingi neile, kellele niikuinii südant purustaks kui miskit viltu läheks. Pigem on sisemine hirm, et oleks vaid kõik korras ja läheks kenasti. Püüan endale sisestada, et lõpuks lähebki nii nagu minema peab, ega see minu muretsemine midagi muuda. Mõttel on jõud ja hakkan vaikselt vabamalt võtma, aga see teadmine, kui valus isegi nii varajase raseduse kaotus olla võib, ikka hirmutab.  Mina olen üks selliseid, kellel ammu lapsenimed valmis mõeldud ja kohe kindlalt olen alati teadnud, et tahan tütart. Daniel ka tahaks tüdrukut, nii et saime kohe naerda, et kindlasti nüüd saame hoopis poisi. Mul tegelt paar aastat juba poisi nimi valmis olnud, omast arust leidsin nii armsa nime, mis Austraalias pole üldse levinud, aga võta

Ikka veel on imelik mõelda, et ma olengi rase. Eks alguses kui sümpomeid ka pole, siis ongi harjumatu. Täna seda kirjutades olen 6 nädalat (6+5) ja kui väike iiveldus ja väsimus välja jätta, siis elu nagu hernes! Meie puhul oli igati tegemist planeeritud rasedusega. Septembris varsti peale Taist tagasi jõudmist jätsin pillid võtmata. Alguses oli plaan kohe peale Eesti trippi pillid ära visata, aga siis tuli kohe jutti Tai ja teada oli, et hakkan seal ohtralt mereande sööma ja veini jooma. Peale Taid siis otsejoones vereproovi andma, sest tahtsin kindlaks teha, et rauatase on ok. Mul on rauaga viimastel aastatel tihti puudujääke olnud ja ühtlasi lasime siis korraliku ülevaate teha. Kõik proovid tulid tagasi tiptop ja arst veel naeris, et noh kui järgmine kord näeme, siis äkki oledki rase juba. Ise sisimas mõtlesin kõigi nende tuttavate paaride peale, kellel see tee nii pikk ja konarlik olnud ja ei julgenud midagi veel loota. Dan tellis mulle kohe vitamiinid ära ja luges sõnad peale